„Sa usud tõesti, et Verity on elus!” Kettrickeni häälest kostis meeletu, näljane lootus. Ta sööstis minu poole nagu ookeanimaru.

Noogutasin. „Jah,” suutsin siis kuuldavale tuua. „Jah, ma usun, et ta on elus. Ma olen teda tugevana endas tundnud.” Kettrickeni nägu oli nii lähedal, hiiglaslik mu silme ees. Pilgutasin silmi, kuid ei suutnud pilku fokuseerida.

„Miks ta pole siis tagasi tulnud? On ta eksinud? Vigastatud? Kas ta ei hooli siis neist, kelle maha jättis?” Kettrickeni küsimused rabisesid üksteise järel vastu mind nagu lingukivid.

„Ma arvan,” alustasin ma ega suutnud siis enam. Ei suutnud mõelda, ei suutnud rääkida. Sulgesin silmad. Kuulasin pikka vaikust. Öösilm niitsus ja urises siis sügavalt kurgupõhjast.

„Ehk peaksime kõik mõneks ajaks lahkuma,” söandas Starling kõhklevalt välja pakkuda. „Fitz ei ole selleks praegu võimeline.”

„Teie võite minna,” vastas Narr talle suureliselt. „Mina õnnetuseks siiski elan siin.”

Läheme jahile. On aeg küttima minna. Ma vaatan sinnapoole, kust me sisse tulime, aga Lõhnatu on selle ava hirvenahatükiga sulgenud. Uks – osa meist teab, et seal on uks ja me läheme selle juurde, vingume vaikselt ja nügime ninaga. Uks lõgiseb vastu riivi nagu lõks, mis on valmis kinni langema. Tuleb Lõhnatu, ta astub vaikselt, ettevaatlikult. Ta sirutab oma keha minust mööda, tõstab kahvatu käpa uksele ja teeb selle mulle lahti. Ma lipsan välja, tagasi jahedasse öömaailma. On mõnus jälle lihaseid sirutada, pageda valu, umbse hüti ja keha eest, millest sellele metsikule lihast ja karusnahast pühamule tolku pole. Öö neelab meid ja meie peame jahti.

Üks teine öö, üks teine aeg, enne, pärast, ma ei teadnud, minu päevad ei olnud enam üksteisega seotud. Keegi kergitas mu laubalt sooja kompressi ja asendas selle jahedamaga. „Anna andeks, Narr,” ütlesin ma.

„Kolmkümmend kaks,” ütles hääl vaevatult. Ja lisas siis hellemalt: „Joo.” Jahedad käed kergitasid mu pead. Tassist loksus vedelik vastu mu huuli. Püüdsin juua. Pajukooretee. Pöörasin pea vastikusega kõrvale. Narr pühkis mu suu puhtaks ja istus voodi kõrvale põrandale. Ta naaldus mulle seltsi pakkudes vastu seda. Ta tõstis käsikirjarulli lambivalgusesse ja jätkas lugemist. Oli sügav öö. Sulgesin silmad ja püüdsin uuesti und leida. Aga suutsin leida vaid asju, mida olin valesti teinud, usaldusi, mida olin reetnud.

„Anna andeks,” ütlesin ma.

„Kolmkümmend kolm,” ütles Narr pilku tõstmata.

„Kolmkümmend kolm mida?” küsisin ma.

Ta heitis mulle üllatunud pilgu. „Oh. Sa oled päriselt ärkvel ja räägid?”

„Muidugi. Kolmkümmend kolm mida?”

„Kolmkümmend kolm andekspalumist. Eri inimeste käest, aga kõige enam minult. Seitseteist korda kutsusid Burrichit. Olen kardetavasti järje kaotanud, kui palju kordi sa Mollyt oled hüüdnud. Ja koguni kuuskümmend kaks kuulutamist: „Verity, ma tulen!””

„Küllap ma ajan su hulluks. Anna andeks.”

„Kolmkümmend neli. Ei. Sa oled lihtsalt soninud ja üsna monotoonselt. Ilmselt on asi palavikus.”

„Ilmselt.”

Narr jätkas lugemist. „Ma olen kõhuli lebamisest nii väsinud,” söandasin öelda.

„Sul on ju selg ka,” soovitas Narr, et näha mind võpatamas. Siis: „Kas sa tahad, et ma aitaksin sul end küljele keerata?”

„Ei. See teeb ainult veel rohkem haiget.”

„Ütle, kui meelt muudad.” Ta pilk läks tagasi käsikirjale.

„Chade pole mind rohkem vaatama tulnud,” märkisin ma.

Narr ohkas ja pani kirjarulli kõrvale. „Keegi ei ole. Ravitseja jõudis kohale ja noomis meid kõiki sinu vaevamise pärast. Nad peavad su seniks rahule jätma, kuni ta noole välja tõmbab. See juhtub homme. Pealegi on Chade’il ja kuningannal kõvasti arutamist. Avastus, et nii sina kui ka Verity olete endiselt elus, muutis nende jaoks kõike.”