Ma püüdsin keskenduda. Soovisin, et ta liiguks aeglasemalt ja räägiks vaiksemalt. „Siin on nii külm,” kaebasin piredalt. „Ja ma kaotasin oma kõrvarõnga ära.” Olin selle kaotuse just hommikul avastanud. See tegi mulle tuska. Ma ei suutnud meenutada, miks see nii tähtis oli, aga meel ei lasknud sel minna. Juba paljas mõte sellest tegi peavalu hullemaks.

Starling võttis käpikud käest. Üks käsi oli endiselt sidemeis. Ta katsus teisega mu laupa. Käsi oli õnnistavalt külm. Veider, et külm võis tunduda nii mõnus. „Ta on üleni kuum!” süüdistas Starling Narri. „Kas sul pole olnud taipu anda talle pajukooreteed?”

Narr hööveldas maha järjekordse puidukeeru. „Pott on sealsamas su põlve juures, kui sa pole seda ümber ajanud. Kui suudad sundida teda seda veel rohkem jooma, oled sa minust parem inimene.” Järgmine puidukeerd.

„See pole kuigi raske,” vastas Starling vaikse vastiku häälega. Ja siis lahkemalt mulle: „Su kõrvarõngas pole kadunud. Näed, see on siin, minu käes.” Ta tõi asjakese oma vööpaunast välja. Üks tilluke osa minust toimis piisavalt hästi, et märgata tema sooje, mägede stiilis rõivaid. Starlingi käed olid külmad ja veidi karedad, kui ta rõnga mulle uuesti kõrva pani. Ma leidsin küsimuse.

„Miks see sinu käes oli?”

„Ma palusin Kettle’il selle tuua,” tunnistas ta mulle keerutamata. „Kui Narr ei lasknud mind sinu juurde. Mul pidi olema mingi tunnismärk, miski, mis tõestaks Kettrickenile, et kõik see, mida ma talle rääkisin, on tõsi. Ma kohtusin temaga ning rääkisin nii tema kui ka ta nõuandjaga just nüüdsama, tänasel päeval.”

Kuninganna nimi murdis mu uitama läinud mõtetest läbi ja aitas hetkeks keskenduda. „Kettricken! Mida sa küll teinud oled?” hüüdsin ma kohkunult. „Mida sa talle rääkisid?”

Starling tundus ehmunud. „Noh, kõike, mida tal on vaja teada, et sind su teekonnal aidata. Et sa oled tõesti elus. Et Verity ei ole surnud ja et sa lähed teda otsima. Et Mollyle tuleb sõna saata, et sa pole surnud ja sinuga on kõik hästi, et ta ei langeks meeleheitesse, vaid hoiaks teie last ohutus kohas kuni su naasmiseni. Et …”

„Ma usaldasin sind!” karjatasin ma. „Ma usaldasin sulle oma saladused ja sa reetsid mu. Milline narr ma küll olin!” hüüdsin meelt heites. Kõik, kõik oli kadunud.

„Ei, mina olen narr,” sekkus Narr meie kõnelusse. Ta kõndis aeglaselt üle toa ja jäi minu peale alla vaadates seisma. „Ja mulle näib, et enamgi veel, kuna uskusin, et sa mind usaldad,” jätkas ta ja ma polnud kunagi teda nii kahvatuna näinud. „Sinu laps,” ütles ta endamisi. „Tõeline Farseeride soost laps.” Kollased silmad välgatasid nagu kustuv leek, kui ta pilk Starlingilt minule vilksas. „Sa tead, mida säärased uudised mulle tähendavad. Miks? Milleks mulle valetada?”

Ma ei tea, mis oli hullem, kas haavumine Narri silmades või võidurõõm pilgus, mille Starling talle heitis.

„Ma pidin valetama, et ta endale hoida! See laps on minu, mitte Farseeride pärija!” karjatasin ahastuses. „Minu ja Molly oma. Laps, keda kasvatada ja armastada, mitte kuningategijate tööriist. Ja Molly ei tohi kuulda, et ma olen elus mitte kellegi muu kui vaid minu enda käest! Starling, kuidas sa võisid minuga nii teha? Miks ma küll olin säärane idioot, miks ma neist asjust üldse kellelegi rääkisin?”

Nüüd tundus Starling sama haavunud kui Narr. Ta tõusis jäigalt ja ta hääl oli rabe. „Aga ma tahtsin sind aidata. Aidata sul teha seda, mida sa tegema pead.” Starlingi selja taga tõukas tuuleiil ukse lahti. „Sellel naisel on õigus teada, et tema mees on elus.”

„Millist naist sa silmas pead?” küsis veel üks jäine hääl. Minu kohkumuseks tuiskas tuppa Kettricken, kannul Chade. Ta silmitses mind kohutava näoga. Lein oli teda laastanud, uuristanud ta suu veerde sügavad jooned ja söönud liha põskedelt. Nüüd marutas tema silmis lisaks raev. Koos nendega saabunud külm tuulepahvak jahutas mind hetkeks maha. Siis pandi uks kinni ning mu pilk libises ühelt tuttavalt näolt teisele. Väike tuba tundus tuubil täis põrnitsevaid nägusid, mis külmade silmadega alla minu peale vaatasid. Pilgutasin silmi. Neid oli nii palju ja nii lähedal ning nad kõik vahtisid mind ainiti. Keegi ei naeratanud. Ei tervitust ega rõõmu. Ainult raevukad tunded, mille olin ise kõigi omasepitsetud muutustega äratanud. Niimoodi tervitati Katalüsaatorit. Kellegi näol polnud seda, mida olin näha lootnud.