Välja arvatud Chade. Ta ületas pikkade sammudega toa, kiskudes samal ajal käest ratsakindad. Kui ta talvekeebi kapuutsi peast lükkas, nägin ma, et valged juuksed on seotud kuklasse sõdalasepatsi. Üle Chade’i lauba jooksis nahkpael, selle keskel oli hõbedane medaljon. Hirvepull, sarved rünnakuks langetatud. Märk, mille Verity oli mulle andnud. Starling astus tal kiirustades tee pealt eest. Ta ei heitnud naisele pilkugi, vaid seadis end vaevata voodi kõrvale põrandale istuma. Chade võttis mu käe pihku ja vidutas külmakahjustusi märgates silmi. Ta hoidis kätt hellalt. „Oh, mu poiss, mu poiss, ma uskusin, et sa oled surnud. Kui Burrich mulle sõna saatis, et ta leidis su surnukeha, arvasin ma, et mu süda murdub. Sõnavahetus, mis meil oli viimasel korral, kui lahku läksime … aga siin sa oled – elus, kuigi mitte terve.”

Ta kummardus ja suudles mind. Käsi, mille ta mu põsele pani, oli nüüd mõhnaline, rõugearmid ilmast parkunud näol vaevu nähtavad. Tõstsin pilgu ning nägin ta silmis tervitust ja rõõmu. Pisarad ähmastasid mu pilku, kuid ma pidin nõudma: „Kas sa tõesti võtaksid mult trooni pärast tütre? Veel üks Farseeride soost sohik … Kas sa laseksid teda samamoodi ära kasutada, nagu on kasutatud meid?”

Midagi tema näos tardus. Suujoon jäigastus otsustavalt. „Ma teen, mida tahes on vaja, et näha Kuue Hertsogkonna troonil jälle tõelist Farseeri valitsejat. Nagu ma olen vandunud, et ma teen. Nagu ka sina oled vandunud.” Meie pilgud kohtusid.

Vaatasin teda jahmunult. Ta armastas mind. Hullem veel, ta uskus minusse. Ta uskus, et minus on seesama jõud ja pühendumus kohustusele, mis oli olnud tema elu alustala. Nii et ta võiks teha minuga asju, mis on rängemad ja südametumad, kui Regal kogu oma vihkamises välja mõelda suudaks. Tema usk minusse oli selline, et ta ei kõhkleks paiskamast mind ükskõik millisesse lahingusse, ootamast minult ükskõik millist ohvrit. Minust murdis järsult välja kähe nuukse, mis rebis noolt seljas. „Sel pole lõppu!” karjatasin ma. „See kohustus tõukab mu surma. Parem, kui oleksingi surnud! Laske mul siis surra!” Tõmbasin järsult käe Chade’i pihust, hoolimata sellest, kui väga see liigutus haiget tegi. „Minge minema!”

Chade isegi ei võpatanud. „Ta kuumab palavikus,” ütles vanamees süüdistavalt Narrile. „Ta ei tea, mida ta räägib. Sa oleksid pidanud talle pajukooreteed andma.”

Narri huultele kerkis õõvastav naeratus. Enne, kui ta vastata jõudis, kostis terav kärisev heli. Läbi rasvatatud aknanaha suruti hall pea, milles välkus valgeid hambaid täis koon. Ülejäänud hunt tuli kohe selle järel ning ajas riiulitäie ürdipotte nende alla asetatud paari käsikirjarulli peale. Öösilm hüppas, nii et küüned puitpõrandal kidisesid, ja libises seisma minu ja kiiresti püsti karanud Chade’i vahel. Ta lõrises kõigi poole ümberringi. Ma tapan nad kõik sinu pärast, ütle ainult. Langetasin pea uuesti patjadele. Minu puhas, metsik hunt. Selliseks olin ma ta teinud. On see parem kui see, kelle Chade oli teinud minust?

Silmitsesin neid jälle. Chade seisis, nägu täiesti liikumatu. Kõigil ülejäänud nägudel oli veidi jahmatust, veidi kurbust, veidi pettumust, mille eest olin vastutav mina. Meeleheide ja palavik raputasid mind. „Andke andeks,” ütlesin nõrgalt. „Ma pole kunagi olnud see, kelleks te mind pidasite,” tunnistasin ma. „Mitte kunagi.”

Vaikus täitis ruumi. Tuli pragises korraks.

Surusin näo patja ja sulgesin silmad. Ütlesin sõnad, mida olin sunnitud ütlema. „Aga ma lähen ja leian Verity. Kuidagimoodi toon ma ta teile tagasi. Mitte sellepärast, et ma olen see, kelleks te mind peate,” lisasin aeglaselt pead tõstes. Nägin Chade’i näol süttimas lootust. „Vaid sellepärast, et mul pole valikut. Pole kunagi olnud.”