Nii oli weikese Madli elu siin kõigiti õnnelik. Ta ei tundnudgi, et ta orjalaps oli. Ta ristiisa laskis talle koolis süüagi anda, mis muidugi parem oli kui wanemate wesine leem. Nõnda läksiwad mööda mitu aastat. Madli oli juba neljateistkümne aastaseks saanud ja igal aastal koolis käinud, kui ka mitte ikka päewast päewani. Aga siis tuli tema õnnele äkiline lõpp. Rüütel Rottendorp hakkas märkama, et tema poja tundmused lossiwahi tütre wastu wististe mitte enam ainult lapselikust sõbrusest juhitud ei ole, waid wist ka misgisugust teisest kindlamast tundmusest. Edgard ei olnud ka enam wäga laps, waid juba sugu üle kuueteistkümne aasta. Nii wõis iseäralisi tundmusi tema südames küll juba tõusnud olla, seda hõlpsamalt, et ta pehme, luulelise loomuga ja osalt unistawa hingega oli. Oliwad need tundmused aga wahimehe Madli kohta, siis oli see isa teadmise järele wäga kardetaw, nimelt seepärast, et tema Edgard wälistest wiisidest palju lugu pidada ei mõistnud ja oma isemoodi meele järele käia armastas. Isa arwas siin siis kohe lahutust teha, muidu wõis Edgardi sugusega asi wäga pahaks minna. Tuluke pidi kustutatud saama kui ta weike on, suureks saades arwas Rottendorp tema kustutamise raske olema; sest ta tundis oma lapse loomu.

Seda oli ta ka selgeste wälja saanud, et tema Edgardi iseäralised tundmused kellegi muu kohta ei käi kui wahimehe Madli kohta. Wälised seisuse waheseinad, olgu küll tugewad ja kõrged, ei olnud siin seda seespidist hingesarnadust, mis Looja ehitanud, wististe mitte lõhkuda jõudnud.

Ühel päewal kutsus von Rottendorp wahimehe ette ja ütles:

„Toots, sa ei ole enam minu oma. Ma olen sind uue peremehe omaks andnud. Täna lähed minema.”

Toots kumardas alandlikult ja ütles: „Paluksin ka oma naist ja last minuga temale ühes anda. Meie ei tahaks mitte lahkuda ja ma olen härrat ikka hästi orjanud.”

„Kõik, kõik olen ma teid ära andnud, kõik lähete tükis,” kostis härra.

„Aga kudas härra ristilapsega jääb? Kas tema kah?”

„Jah, tema kah!”

„Jeesuke olgu härraga, Jeesuke meiega,” ütles Toots, – „tea kuhu siis saame wõi kes meie uus härra on.”

Selsamal päewal pidi Toots oma perekonnaga Mugalast lahkuma. Mineku pääl läks Madli oma ristiisal weel jumalaga jätma ja tänama.

„Tänan teid wäga, kallis härra ja ristiisa!” ütles ta ja hääl wärises enesel liigutuse pärast. „Ma olen waene halb laps, aga teie olete mind nii hästi kaswatanud, katnud ja koolitanud. Tänan südamest selle kalli armu eest!”

Ta wõttis härra käe ja andis sellele suud. Tema ilusad selged silmad oliwad niiskeks löönud, ta süda tundis tänu kõrwal ka haledust, et siit pidi lahkuma, kus ta nii wäga õnnelik olla wõinud. Ta ei oleks sellest käest lahti lasta tahtnudgi.

Rottendorp rääkis temaga paar sõna ja kinkis talle ühe trükitud Uue Testamendi, mis paar aastat waremalt Saksamaal oli trükitud. Madli oli siin koolis wiimsel aastal küll pisikest usuliku sisuga raamatut trükikirjaga näinud, aga Testamenti seni ajani ainult kirjutatud kirjaga. Seepärast oli ta selle kingituse üle wäga rõõmus ja ei teadnud, kudas kinkijat tänada. „Lase olla, armas laps,” ütles see. „Sa wõid seda raamatut lugeda ja saad temast armsaid asju leidma, aga hoia teda hästi, et teised teda lugeda ei saa, kes ehk seda oskaksiwad. Sa tead, et rahwale on pühakiri keelatud. Aga ole sa ikka hää laps.”

Selle pääle jättis Madli ka Edgardi jumalaga, mille juures neile mõlemile pisarad palgele weeresiwad. Madli hakkas nuttes minema. Tema haleduse ja ingliwiisilise oleku läbi sai ka tema ristiisa süda liigutatud. „Ära nuta!” ütles ta temale järele. „Uues kodus saab sul wäga hää olema. Ma olen teie uue peremehega sinu pärast rääkinud.”