„Ära ütle, Ruutake, santi sõna,” waigistas Toots. „Suured asjad abimehed nad küll ei näita olema; ei saanud oma hobuse jala nikastusegi wastu ohtu. Aga las neid Jumal näha. Ma hakkan nüüd ka arwama, et nende lugemisest üksi ühtegi ei tule. Miks jäid sa raskemaks, kui nad üksi sinu juures sees oliwad sind pihtimas ja mina wäljas pidin ootama? Aga kui ma sisse sain ja ise ka sinu pääle lugema hakkasin, siis sai sinuga paremaks. Ruutake, ma tahan ikka sinu eest lugeda ja paluda.”

Haige jäi uueste magama. Toots wõttis aega ja luges tema juures oma lugemisi ja Issa meiet ja ka esimest ja teist käsku. Neid kahte ta mõistis kah.

Surm ei tulnud. Haige sai aega mööda terweks. Tootsil oli sellest hää meel ja ta hakkas kindlamaste munkade ja iseenese lugemiste terwekstegemise wäe pääle uskuma.

Toots oli Kõõlukaela talus peremeheks, aga alles teist aastat. Endine peremees oli ühe kardetawa asja pärast kõige naese lastega siit ära põgenenud, üle mere Soome läinud. Mõisa härra oli siis enda senise wahimehe Tootsi wastu nii lahke olnud ja tema siia peremeheks pannud, aina oma enese kraami ja loomadega; sest Tootsil ei olnud midagi.

Aga Tootsist ei saanud õiget peremeest. Ta abeles oma isemoodi loomuga siia ja sinna, ja õiget asja ei olnud temast kusgil, olgu küll, et ta ennast ise õigeks ristiinimiseks kiitis. Tema käest ei saanud igas asjas piiskopp oma kümnest ega mõis õigeste oma maksust. Sellest tuli, et härra lähemal kewadel tema koha päält mõisa wahimehe ametisse Mugalasse jälle tagasi wõttis; sest selles ametis oli ta hoolas ja krabe olnud. Seda oli ta ka nüüd uuel puhul siin jälle, midagi ei jäänud temast nägemata, mis tema ametisse puutus.

Tootsi naene Truuta tallitas Mugala mõisas karja, puhastas lossi õue, tegi rohuaias seda ja teist tööd jne, nagu kõik teised mõisa orjad ja tendrid. Tema oleks küll parem Kõõlukaelale perenaeseks jäänud, kui mõisas orjaks olnud, aga see ei olnud tema teha.

Rõõmus aga oli weike Madlike, et ta mõisasse tagasi saanud. Ta uskus, et ta siin jälle ristiisa käest ilusaid riideid ja asju kingituseks saab, nagu ta enne saanud, ja et ta oma endise tutwa, Edgardiga, siin ka jälle mängida tohib. Ta oli õigeste uskunud. Tema ristiisa, mõisa omanik von Rottendorp, leidis tema selle kahe aastaga, mis ta wallas olnud, weel ilusamaks lapseks kaswanud olema. Tal oli armas tema pääle waadata, ja pea oli ta temale ka uued ilusad riided kinkinud. Ka andis ta oma pojale Edgardile, kes ta. ainuke laps oli, luba, et ta jälle wahel Madliga seltsida ja mängida wõida, kui ka mitte iga tahes ja ilma ette antud piirideta. Selle loa üle oliwad mõlemad lapsed rõõmsad, iseäranis Edgard, sest temal ei olnud muud mänguseltsilist, kuna Madlil neid küll oli. Ka näitas poisikene Edgard niisuguse iseäralise loomu ja waimuga olema, et tema isa maja toredas elus ja ilus enesele küllalt armast lõbu ei leidnud. Tema meel ja mõte kaldusiwad tõsisemata asjade ja lihtsuse poole. Madli, kes temast paar aastat noorem, oli küll enam elawama loomuga, aga siisgi sündisiwad nad mängides armsaste kokku. Suurelt osalt pidi see ka sellest tulema, et Madli, kui ta enne siin elanud, Edgardiga seltsides juba ka wiisakamat olekut oli õppinud. Oli jo neil nende mängude juures Edgardi õpetaja ja järelwaataja ikka juures, kelle juhatusi siis ka Madlikene kuulis ja tähele pani, mis pääle ta wäga terane oli.

Aga Rottendorpi lahkus oma ristitütre wastu läks weel suuremaks. Ta astus ühel päewal wahimehe juure ja ütles:

„Kuule, Toots, sul on kena tütar, tõeste kena.”

„Mis mina tean, pai härra,” wastas see kõige alandlikumalt.