Ema kaasaliseks heitis sagedasti Ellen Knudsen, keegi vanaldane vabrikutüdruk, kes elas oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral. Enne minekut oli mõlemal suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riietamas. Nad aitasid teineteisel juukseid krussitada, haake ja nööpe kinni panna ning kleite kohendada. Väike Jens vaatas pealt, kuidas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasid, põue rätikuid toppisid ja ristluude peale väikesed padjakesed sidusid. Lõpuks vaapasid nad veel puuvillatopiga valget ja punast põskedele, misläbi nad palju ilusamaks said. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda vaatas nagu võõrast inimest – olles kahevahel, kas teda tohib puudutada. Seevastu ei võinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli väga inetu suu. Seda suud oli väike Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast aga harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis või natuke naeratas, tulid ta liiga lühikese pealmise huule alt hambad nähtavale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisid üksteisest kaugel lahus, peaaegu valgete igemete küljes, ja mitte ridamisi, vaid üks ülemal, teine alamal. Juurest olid nad kaunis jämedad, otsast aga imeteravad, mõni kahe ja kolme niisuguse terava otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikke hambaid välja, mis Jensile Peterseni-ema mõne suure kala lõugu meelde tuletasid. Ellen ise – ta oli lõbus tüdruk – nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

Krokodill käis emaga vahel ka muil õhtuil kaasas. Ühel ööl tulid nad priske meesterahvaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, vaid kõik kolm istusid juttu ajades eeskambrisse nagisevale sohvale. Jens võis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahvas, kes istus ema ja Elleni vahel, krääpas ja mudis neid mõlemat, aga üksnes ema naeris talle vastu. Ellen Knudsen oli näost valgeks läinud ja värises. Ta silmad olid suured ja kiirgasid metsikult. Suu hoidis ta kõvasti kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Korraga tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahvas pigistas Ellen Knudseni põlve. Ellen lõdises, ta hambad plagisesid, kõik ta keha näis hüppavat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodillihambad talle kaela sisse.

,,Minu mees,” ümises ta teda närides, „minu mees!”

Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema voodis. Jens kuulis Elleni lõdisevat nagu kange külma käes. Kui võõras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.

Jens ei olnud veel viie aastane, kui ta peake Jenine Nielseni pihta esimese terava noole laskis. See sündis ühel pühapäeva-hommikul pärast jälki ööd. Üks joobnud öökülaline oli ema sängi ja kogu tagumise toakese ära rüvetanud. Ema istus, kui tuba oli kasitud ja Jens riietatud, kolletanud näol ja veripunaste silmaäärtega eeskambris sohval ning suges haigutades oma ilusaid vanunud juukseid. Õhus vinetas kibehapu lõhn, määrdinud seinad tukkusid murehallil tumedusel, väljas pragises kevadine vihm ajuti vastu tusaseid aknaid. Väike Jens, pooluneta ööst roidunud, kõbistas esmalt vagusalt nagu hiireke tagakambri nurkades, sai siis tükiks ajaks hoopis kuulmatuks ning astus viimaks aeglasel sammul üle läve ema juurde. Ta jäi tema põlvede ette seisma ja tõstis oma sinihallid silmad, mis ujusid läikleva niiskuse sees, karmi tõsidusega Jensine Nielseni peale.

„Miks sa sihukesi sigu siia tood?” küsis ta vanainimese kindla tooniga.