Emal jäi pragisev kamm juustesse kinni. „Missuguseid sigu?”

„Neid võõraid mehi! Mis nad siin käivad?”

Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küljest ja vajus põlvele. Tummalt, poollahtise suuga vahtis ta põnnikese otsa. Lõi siis silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuv suu pidas aru, kas naerma hakata. Aga ta ei hakanud naerma.

„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta viimaks surutud häälega.

„Kas „siga” või?” küsis Jens. „Sinu käest.”

Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele välja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiv-terane.

„Noh, miks sa ei ütle?”

Tema tõrkuv eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise vari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudevahest üle, ta suu näis tõrelevaid sõnu valmis seadlevat. Siis aga äigas nägematu käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis nihutas Jensikese paigast. Kuna ta ema põlvede vastu asus ja lahtise suuga nagu varblasepojuke ülespoole vahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annavad mulle raha.”

Jens mõtles ja vastas:

„Kas meil enestel nii palju ei ole?”

„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palav piisk, et poisike üsna ehmus. Ta jättis iga edasipärimise, kogu ta olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, võttis ema kaela ümbert kinni, ja oma teravat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatava häälega:

„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rabarberi-körti keedad?” –

See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljemini.

Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese nutetud näoga kojaukse lävel istuvat. Ta küsis, mis tal viga olevat, ei saanud aga esiotsa mingit vastust. Jens näis olevat kurb ja ühtlasi vihane. Suu oli ta kõvasti prunti tõmmanud, kulmudevahe oli varjutatud, ja kui ema ta käe kõrval tuppa viis, tõusid tal mõned mõrud nuuksatused rinnast. Enne veel kui Jensine oma pärimisi kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

„Ema, mis on „lits”?”

Ema vaatas silmi suurendades tema peale alla.

„Kes ütles nõnda?”

„Mis on lits? Miks nad hüüavad sind litsiks?” kordas Jens, ema küsimist tähele panemata, iseäralise valida visadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles vahtis.

Jensine pale oli tõmmuks läinud.

„Kes hüüab mind nõnda, kes?”

„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja –” Jensi rinda vapustas jälle üks neist vägisi väljatikkuvatest nuuksatustest.

„Millal nad mind nõnda hüüdsid?” Jensine Nielsen istus toolile; ta nägu valgus ruttu hallakaks ja Jens nägi ta näppe tasakesi värisevat.

Jens jutustas. Ta olevat Andersenide väikesele Olafile täna kogemata häda teinud ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes ajanud meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähvardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni-litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskvat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja varsti hakanud nad Jenssi uute sõnadega sõimama ning narrima, mis kestnud poole päeva. – Nõnda palju kooris Jensine oma pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna välja. Ärakannatatud kurjuse värskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uuesti vihapisarad silmist, aga ta valas neid nüüd vapra vaikimisega, täiesti hääletult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kugistada. Seejuures ei unustanud ta ära, et emal on vastus talle ikka veel võlgu. Tingimata tahtis ta teada saada, mida see võõras sõimusõna, mis neisse mõlemasse korraga puutus, õieti tähendab.