Seda joobnud naisterahvast oli Jens Nielsen võinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäevaööl ühe külalisega koju tuli – näos see pentsik ilme, mis inimese naerdavaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuvat sammu, tema võõraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, ja vedelat, vänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata häält tulevat, lohakat, limast, lehkavat häält, mis talle nagu märg kalts vastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes haaras väike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis voodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamevalu käes nutma hakkas ta alles siis, kui ema, temale läheneda tahtes, vaaruva jala pealt vastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusid. Mis aga Jensile sellest ööst pureva tundmusena kõige elavamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kuidas ema, kui ta veepudeli laua peal tühja leidis olevat, pesuvaagnast seebist vett jõi, ja teiseks lugu, et võõras mees ema riidest lahti pidi võtma. Ema naeris ainult. Võõras mees tõmbas tal ka särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka veel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrvu tagasi.

Nagu ema külaliste hulgas oli häid ja halbu, naljakaid ja kohutavaid isikuid, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumusi ette. Mõni võttis nutva Jensikese põlve peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kasvama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naervate silmadega, et temal olevat kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune väike poeg kui Jens; sellele tahtnud ta Kopenhaagenist ilusa taskukellakese kingituseks viia, aga Jens võivat selle enesele saada, kui ta sedamaid lubab magama jääda ja ema rahule jätab. Ja tõepoolest – ta võttis taskust karbikese ja selle seest hiilgava uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga vaiba all õpetas ta süda kaua veel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrv ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. – Keegi teine jälle oskas loomade hääli järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas või näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe vastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!” laulis – kord nõnda kui noored, kord nõnda kui vanad kuked. – Ja veel üht lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käsivarred, terve rind ja isegi selg olid kõiksuguseid siniseid kujusid üleni täis – laevaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olevat. See mees käis korda kolm neil võõrsil ja iga kord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. – Midagi huvitavat oli näidata ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terve nägu oli musta habet täis kasvanud, nii et üksnes silmade ümber natuke valget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab võõras habemest kinni – rebib, rebib, ja kurguaugust voolab habe nähtavale, mis, kui ta on otsani väljas, ulatub mehel peaaegu põlvini. Esiotsa kartis Jens seda karvanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet võis katsuda ja tukistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii väga, et ka tema seda imehabet söandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui võõras keeras habeme mitmekordselt ümber kaela enesele salliks või sidus kahte haru pidi selja taha kinni. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei virisenud.