Ma arvan, et ta rääkis veel edasi, aga ma ei kuulanud enam. Uni mattis mind varsti oma lainetesse.

Juba mõnda aega polnud taiuuned mind kimbutanud. Ma ei osanud arvata, kas unenäod lahingutest oli mu meeltest lõpuks pagendanud füüsiline nõrkus või oli mu pidev valvelolek Regali kildkonna suhtes need tõkestanud. Sel ööl mu põgus hingetõmbeaeg lõppes. Taiuuni, mis mind mu kehast minema viis, tundus jõuline, nagu oleks tohutu käsi minusse küünitunud, mul südamest haaranud ja selle välja tõmmanud. Järsku olin hoopis kusagil mujal.

See oli linn – selles mõttes, et seal elas palju rahvast. Aga ei sellist rahvast ega ka sääraseid elupaiku polnud ma kunagi varem näinud. Hooned viskusid ja keerdusid õhuliste kõrgusteni. Näis, nagu oleksid kivid müüritises voolates kuju võtnud. Seal olid haprast ehisvõrest sillad ja aiad, mis mööda hoonete seinu koskedena alla laskusid ja kombitsatena üles ronisid. Seal olid purskkaevud, mis tantsisid, ja teised, mis vaikseid tiike moodustasid. Kõikjal linnas kõndisid kirkavärvilistes rõivastes inimesed, neid oli palju nagu sipelgaid.

Ometi oli kõik vaikne ja elutu. Ma tajusin rahvavoolu, purskkaevude mängu, aedades lahtikeerduvate õite hõngu. See kõik oli seal, aga kui ma end vaatamiseks pöörasin, oli see kadunud. Meel suutis tajuda silla habrast ehisvõret, kuid silm nägi vaid mahavarisenud roostes ja kõdunenud rususid. Seinamaalingutega kaetud müürid oli tuul rohmakalt krohvitud kivideni paljaks nühkinud. Peapöördega sai sillerdavast purskkaevust umbrohtu kasvanud tolm pragunenud basseinis. Turul ruttavale rahvasummale andis hääle vaid tuhisev tuul, nõelavast liivast raske. Kõndisin läbi selle kummitustelinna, kehatu ja otsiv, suutmata ära arvata, miks ma seal olin või mis mind edasi tõmbas. Seal polnud ei valge ega pime, ei suvi ega talv. Olen väljaspool aega, mõtlesin ma ja pidasin aru, kas see on Narri filosoofiast pärinev ülim põrgu või lõplik vabadus.

Viimaks nägin kaugel enda ees tillukest kogu, kes vaevaliselt mööda üht ääretut tänavat edasi rühkis. Tema pea oli tuules langetatud ja ta hoidis keebiserva kõndides suu ja nina ees, et kaitsta neid liivast tiine tuule eest. Ta polnud osa kummituslikust rahvahulgast, vaid sammus läbi kiviprügi ja vältis ringiga kohti, kus maapinna liikumine oli sillutatud tänava üles kergitanud või alla lasknud langeda. Teadsin otsekohe, et see on Verity. Teadsin seda elujõnksatuse järgi rinnus, teadsin, et mind oli siia tõmmanud tilluke kübe Verity taidu, mis peitis end ikka veel minu teadvuses. Tajusin ka seda, et ta on määratus ohus. Ometi ei märganud ma midagi ähvardavat. Ta oli minust väga kaugel, kunagi eksisteerinud hoonete uduste varjude taga, looritatud turupäeva kummituste summast. Ta rühmas raskelt edasi, üksi ja kummituselinna suhtes pime, kuid ometi sellega ühte põimunud. Ma ei näinud midagi, kuid hädaoht varitses tema kohal nagu hiiglase vari.

Kiirustasin talle järele ning olin ühe silmapilguga tema kõrval. „Ah,” tervitas ta mind. „Nii et lõpuks sa siis tulid, Fitz. Ole tervitatud.” Ta ei katkestanud kõndi ega pööranud pead. Siiski tajusin soojust, nagu oleks ta tervitades mu kätt surunud, ning ma ei tundunud vajadust vastata. Nägin hoopis tema silmade läbi ühekorraga peibutist ja hädaohtu.

Ees voolas jõgi. See polnud vesi. See polnud läikiv kivi. See oli mõlemat, kuid mitte kumbki. Jõgi lõikus läbi linna nagu kiiskav tera, see libises välja pooleks rebitud mäest meie selja taga ja kadus viimaks veel iidsemasse veest jõkke. Nagu söesoon, mille paljastab taanduv mõõn, või kvartsil looklev kullasõõre, lebas see maa katmata ihul. See oli võluvägi. Seal voolas kõige puhtam iidne maagia, halastamatu ja inimestest sõltumatu. Taiujõgi, millel olin õppinud nii vaevaliselt navigeerima, oli selle võluväega võrreldes sama, mis on veinilõhn võrreldes veiniga. Väe füüsiline olemasolu, mida ma Verity silmadega põgusalt silmasin, oli täpselt niisama tõeline kui minu olemasolu. See meelitas mind enda poole nagu küünlaleek ööliblikat.