„No igatahes,” kuulutasin ma joodiku ennast täis rahuloluga, „te mõlemad eksisite. Arvasite mõlemad mind nii hästi tundvat, arvasite mõlemad, et olete sepistanud säherduse tööriista, mis ei tõrgu teie eesmärke täitmast. Aga ma ei SURNUD seal! Ega läinud ka oma kuningat otsima. Ma läksin Regalit tapma. Iseenda eest kätte maksma.” Naaldusin toolikorjule ja ristasin käed rinnal. Siis ajasin end ebamugava surve pärast haavale järsult sirgu. „Iseenda eest,” kordasin ma. „Mitte oma kuninga või Bucki või ühegi teise hertsogkonna pärast kuuest. Iseenda eest läksin ma teda tapma. Iseenda.”

Chade ainult vaatas mind. Aga koldenurgast, kus kiikus Kettle, kostis tema vana ja enesega rahulolev hääl. „Valges Pühakirjas on öeldud: „Ja ta saab janunema omaenda soo verd ja see janu jääb leevendamata. Asjata saab Katalüsaator janunema kodukollet ja lapsi, sest tema lapsed saavad teise omaks ja teise lapsest saab tema …”

„Mitte keegi ei saa panna mind sääraseid ettekuulutusi täitma!” vandusin möirates. „Kes need üldse tegi?” Kettle kiikus edasi. Mulle vastas hoopis Narr. Ta kõneles leebelt, pilku töölt tõstmata. „Mina tegin. Lapsepõlves, oma unede aegadel. Enne, kui sind üldse tundsin … mujal kui oma unenägudes.”

„Sa oled määratud need täide viima,” ütles Kettle mulle leebelt.

Virutasin kruusi lauale. „Olgu ma neetud, kui seda teen!” karjusin ma. Keegi ei võpatanud ega vastanud. Ühe kohutava kristallselge mälestusviivu vältel kuulsin korstnajala juurest nurgast Molly isa häält: „Ole sa neetud, plika!” Molly oli võpatanud, kuid ei teinud temast väljagi. Ta teadis, et joodikuga pole mõtet vaielda. „Molly,” ägasin ma pehmel keelel ja langetasin nuuksudes pea kätele.

Mõne aja pärast tundsin õlgadel Chade’i käsi. „Tule, poiss, sellest pole sulle mingit abi. Mine õige voodisse. Homme pead astuma oma kuninganna palge ette.” Tema hääles oli kaugelt rohkem kannatlikkust, kui olin ära teeninud, ja järsku tajusin ma oma tülkuse sügavust.

Hõõrusin käisega nägu ja suutsin pea tõsta. Ma ei punninud vastu, kui ta mu püsti aitas ja toanurgas asuva koiku poole tüüris. Selle servale istudes ütlesin vaikselt: „Sa teadsid. Sa teadsid kogu selle aja.”

„Teadsin mida?” küsis ta väsinult.

„Kõike seda, Katalüsaatori ja Valge Prohveti kohta.”

Ta hingas läbi nina välja. „Ma ei „tea” sellest midagi. Ma tean üht-teist, mida sellest on kirjutatud. Mäletan, et enne sinu isa troonist loobumist olid asjad enam-vähem paigas. Pärast oma torni kolimist ei vajanud kuningas pikki aastaid vahel isegi kuude kaupa minu teeneid. Mul oli lugemiseks ohtralt aega ja küllalt allikaid, kust käsikirju hankida. Nii et juhtusin tõesti kokku paari võõramaise loo ja kirjutisega, mis puudutasid Katalüsaatorit ja Valget Prohvetit.” Ta hääl mahenes, nagu oleks ta unustanud mu küsimuses peitunud viha.

„Alles pärast Narri saabumist Hirvelossi, kui olin vaikselt avastanud, et tal on sääraste kirjutiste vastu suur huvi, tärkas huvi ka minul. Ükskord sa mainisid mulle, et ta oli sind Katalüsaatoriks nimetanud. Nii et ma hakkasin mõtlema … aga tõtt-öelda ei pea ma ühtki ettekuulutust kuigi usaldusväärseks.”

Laskusin ülima ettevaatusega selili. Mul peaaegu õnnestus jälle selja peal magada. Veeretasin end külili, heitsin saapad jalast ja tirisin teki peale.

„Fitz?”

„Mis on?” küsisin Chade’ilt tõrksalt.

„Kettricken on sinu peale vihane. Kannatlikkust ära temalt homme oota. Aga pea meeles, et ta pole mitte ainult meie kuninganna. Ta on naine, kes on kaotanud lapse ja olnud enam kui aasta teadmatuses oma abikaasa saatusest, kihutatud minema maalt, mille ta omaks võttis vaid selleks, et hädad järgneksid talle tema sünnimaale. Tema isa on arusaadavalt kibestunud. Ta vaatab Kuut Hertsogkonda ja Regalit sõdalase pilguga ning tal pole aega retkedeks, et otsida oma vaenlase venda, isegi kui ta usuks, et too on elus. Kettricken on üksi, veel palju kurvemal kombel üksi, kui sina ja mina ette oskame kujutada. Leia endas mõistmist selle naise tarvis. Ja austust kuninganna vastu.” Ta vaikis ebamugavust tundes. „Sul läheb homme neid mõlemat vaja. Minust on sulle tema juures vähe abi.”