„Püha neitsi Maarja saab tema eest paluma ja Jumal saab kuulma. Ta on kahetsewa, rusutud südamega oma patud üles tunnistanud ja ma olen temale andeks andmist kuulutanud. Nüüd anname temale ka altari sakramenti. Ta hing on waewatud ja tahab kinnitust. Kurat on tema juures wägew olnud, aga Jumala Ema püha neitsi palwe on wägewam.”

„Kurat taganegu ära üle üheksa soo, üle üheksa järwe,” ütles Toots.

Nüüd taheti haigele püha õhtu söömaaega anda; aga ei olnud wõimalik. Ta oli ennast pihtimise all palju wäsitanud ja wist ka äritanud, mispärast siis nüüd tema walu ja nõrkus wäga suureks läks. Ta oigas kangeste ja näitas iseäralikult rahutu olema. Mungad palusiwad ja ohkasiwad, aga ladina keeles. Toots, haige naese mees, palus ja luges oma keeles: „Mina arsti, mina sobi, Jumal appi, Jeesus appi, Maarjate walu wõtma! Arsti käsi, risti wesi, püha ristikene! Awitage, awitage! Kutske kuri kauge-elle, matke haigus aia taha, wiige walu waarikusse. Issa meie, kes sa oled taewas.”

Haige oigas edasi. Walu ei wähenenud. Toots heitis tema üle sõrmega ristisid ja käskis:

„Hüüa ikka Jeesukesta, hõika Maarjada aitama!”

Siis pööris ta munkade poole ja ütles: „Jah, kurja wägi on suur tema juures. Ehk on saksa wiha ka weel selle juures. Kas ta ise ei rääkinud? Mis ta pihtis ka?”

Kui mungad midagi ei kostnud, hakas ta jälle edasi lugema:

„Mine ära, hõel, mine ära, kuri! Mine mööda maad metsa sisse, näri haawa, näri haawapuud, wiska wiha wahtra sisse, heida armu, heida armu! Püha Peetrus, Mateus, Markus! Awe2 Maarja, santa Maarja! Jumala ristike ette, Jumla ristike taha. Jumala ristike maast taiwa! Aamen, aamen, aamen.”

Haige näitas waiksemaks jääma. Meele äritus, mis pihtimisega tõusnud, jäi tagasi. Nüüd ruttasiwad mungad altari sakramendiga. Nad paniwad sakramendi ande segatud olekus altari pääle, õnnistasiwad seda ja andsiwad haigele. Katoliku usu maades ei anta altari sakramendi wiina ja leiba mitte lahus, waid segatult ja nimelt selles mõttes nõnda, et ihu ja weri, mida siin ustakse, ikka ühendatud koos on.

Haige jäi weel waiksemaks. Tal näitas kergem olema. Tema mees arwas seda ka enese palwe wäest tulnud olema ja luges siis weel ühe lugemise haige pääle. Ühtlasi tahtis ta sellega wagadele wendadele näidata, kui palju palweid tema mõistab ja kui auus ristiinimene ta on. Ta oli ara loomuga mehike, ülemate wastu ikka hää tahtmise ja allaheitliku meelega, selle eest aga ka himukas enese kohta rahulolemist ja kiitust kuulma.

Haige jäi magama.

„Aitäh Maarjale! aitäh Jeesukesele!” ütles Toots. „Las ta magab. Kuri on wõidetud. Ta on temast eemale põgenenud. Ei minu lugemised üksi wõinud seda wäärt mõjuda. Olge terwed, kallid wennad, tulemast! Waatage wana hõelust, kudas ta teda waewama hakas, kui teie siia tulite ja üksi sees olite. Nüüd ma näen, kudas ta teile ja pühale ristile wastu sõitleb. Aga ei jaksa. Pidi põgenema.”

Ta waatas haige pääle: „Kui waikselt ta nüüd magab. Neitsi Maarja ise warjab teda. Küll ta nüüd paremaks saab kui ta magada wõib. Ta on muidu wäga hää inimene, ilus ristiinimene, aga – noh, wagad wennad teawad ise parem. Ruuta ikka pihtis teile. Mis ta pihtis ka oma nooremast ajast, kui ta weel minu naene ei olnud?”

Mustad wennad waatasiwad tõsiduse ja waikimisega küsija pääle. Sellest tundis Toots, et tema küsimist talle pahaks pannakse. Pihtimine peab igawesti sala olema. Kes õige ristiinimene tohib selle katte warjule waadata tahta. Toots tundis nüüd seda ja ei küsinud enam. Et ta ennast arwas wendasid pahandanud olema, siis hakkas ta uueste usulikuist asjust rääkima, et oma kristlist wäärtust wagadele kloostri-wendadele selgemalt nähtawaks teha. „Ma tean weel palju lugemisi ja palweid mitmesuguste haiguste ja nõiduste wastu,” ütles ta. „Ja Issa meie palwe oli mul juba siis pääs, kui ma kahekümne aastane noormees olin. Meie wallas tean ma weel ühe mehe, kes Issa meiet oskab. See on Waarumatsi Hannus. Aga tagurpidi lugeda ta seda ei oska. Siis loeb ka weel Hannuse naene meie wallas Issa meiet ja minu Ruuta ka. Pihtile ei taha meie walla rahwas ka palju minna. Ma käisin Lihawõtte pühade eesnädalal ja aasta pärast tahan jälle minna. Pihtiks ennast nüüdgi wagadele wendadele, aga ei tea suurt asja weel hinge taga olema. Sügise poole, kui enam teol käimist, siis juhtub enam patu asju ette tulema.”