Itaalia keel domineerib, slaavi murdeid on rohkesti kuulda. Austria ametnikud ja kaubanduslik intelligents esindavad saksa elementi. Naisus ilmutab sagedasti itaalia kehasihvakust, aga näojooned on jämedad, talupojalikud, ega ole lõunamaalist temperamenti märgata. Ajuti näib mulle koguni, kui näriks tõsistel, mõtetes vahtivatel triestlastel südames midagi sellest melanhoolsest murest, millega mina ümber kuukan nende helevalgeid uulitsapõrandaid mööda. Uulitsad on neil nimelt suurte neljakandiliste marmortahvlitega prügitatud, kõnnid nagu kiriku põrandal, ühesugune sile ja tolmuta on nii sõidu- kui ka kõnnitee. Viinist tulijaile on säherdune prügitis päris ime. Ma ei mõista, kuidas minul kui Viini alevielanikul veel nii terved sääreluud on!

Muidugi ei puudu Triestil Verdi mälestuskuju. On üldse vähe linnu maakeral, kus poleks raiutud või valatud Verdit. Itaalias pealegi pole säärane linn mõeldavgi, nagu leierkast ilma Verdi viisideta ei ole mõeldav. Ilma Vittario Emanueleta ja Garibaldita aetakse siin ja seal metsataguses veelgi läbi – suur Giuseppe peab aga seisma turul samba otsas.

Mul oli eile peaaegu nõu naisele New Yorki telegrafeerida, et jätan teekonna katki. Tulgu tema parem Euroopasse tagasi, ehk hoiame endid siingi veel mõne aja veepeal. Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ettevõttel on avantüüri maik juures. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meelest, ikka mustemaks, mida tõelikumalt ärasõidu moment mulle läheneb.

Ja täna, kui sõitsin hotellist sadamasse, tikkus mõttesse: Peaks laevatohter mu silmadest vea leidma! Oma 274 Austria krooni saaksin tagasi, Alpid ja kevad on ligidal, eide, kellest ma kauemini lahus ei püsi olla, meelitaksin roosiliste kujutustega kah sinna. Peaks mind välja praagitama!

Arst pööras mu silmalaud jõhkralt pahempidi, aga viga ta mu organismist paraku ei leidnud. Pean siis reisima. Ehk ongi ikka parem. Naine arvab ju, et aineliselt hädasse jäämise hädaoht Ameerikas on väiksem kui vanas maailmas – naisterahva tööd hinnatakse seal palgaliselt palju kõrgemalt. Edasi siis – leib on magus ja rahu veel magusam! Ning – hm! – ma võin ju – väga õige! – ma võin ju Napolis või Palermos deserteerida, kui kasvab põues Ameerikavastane uss ja läheb talumatuks.

Meie laeva on hea mürakas. Suurust 14 000 tonni. Madrused ja stjuuardid kõik inglased. Viimased tumesinistes, pihtjates, kuldnööbilistes mundrites, inglise-ameerika moe järgi habemest lagedad nagu imevad lapsed. Lord Byron siunas habet „mehe needeks”. See näikse olevat ka tema sugurahva arvamus. Inglased pole vist kunagi passioonilised habemekandjad olnud, praegused näikse habet pidavat otse barbaarsuse märgiks. Minu kajuti stjuuard tõendab mulle, inglise neiu ei andvat habemikule mehele suud ega kätt, ja nii Inglismaal kui ka Ameerikas tikkuvat suure habemega välismaalastele uulitsapoisid karjas külge. Tahad rahu saada, võta habe maha!

Davies on minu noore ümmardaja nimi, minu nimi tema suus aga paratamata Uaild. Ükski koolutav ja painutav võim ei suuda inglase keelepära nii kaugele viia, et see võõrsõna „õieti” kuuldavale lükkaks. Inglise keel kubiseb võõrsõnust, aga kõik on hääldamises äratundmatuseni moonutatud. Siin tuleb mulle meelde see alp pedantsus, millega meie püüame võõrsõnu hääldada nende pühas algpuhtuses, et, jumal hoidku, mitte sattuda võõra keele oskamatuse hirmsasse häbisse! Vägisi katsume nõnda laulda, nagu nokk meil m itte ei ole kasvanud. Laensõnade rõhkugi ei julge me muuta. Oleks minu teha, ma heidaksin välja kõik eestlase keelelihaseid vägistavad häälikud kõnest ja kirjast. Seda peremehe-õigust pole oma kodus tarvitanud mitte üksnes inglise ja prantsuse keel, vaid suurema või väiksema iseteadvusega kõik arenenud keeled maailmas.