Enamasti roomas päevane väsimus Jensile mängu puhul kallale, nii et ta oma pakkude ja pulkade vahele magama uinus – kord küljeli, kord selili või kummuli.

Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast. Tuba oli siis pime ja Jens hüüdis ema, niipea kui hakkas märkama. Ema vastas oma sängist, mille jalgots ulatus Jensi voodikese vastu, suud matsutades unise häälega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku ja jäi sinna uuesti magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma võrega voodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

Aga mitte iga kord ei saanud Jens ema voodist vastust. Tuntud matsutav ning ümisev jaatamine jäi vahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pessa tagasi ja hakkas aru pidama, mida nüüd teha: kas nutta või mitte; kas kisa tõsta või vait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist – nõnda, kuidas ta meeleolu väliste mõjundite või sisemiste tunnete tõttu oli. Valitses vaibunud vaikus ümberringi, sügav, lõtv, puhkav, nii et ei olnud muud kuulda kui tasa voogavat vihinat kõrvades ja vana seinakella tõttavat rühkimist, ning kui sel puhul sigis mõni lahke rahulik mälupilt Jensi mõttevalda, siis ei nutnud ta ega kisendanud. Harjunult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta vagusalt omaette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, vastikut, vaenulikku meelde või nuttis vinge tuul korstnatorus, ulgus igavlev koer hoovis, karjusid tiirad kassid peldikukatusel, siis valis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Sagedasti sattus ta sel puhul metsikute kujutluste, enda loodud kohutavate viirastuste meelevalda. Pilkane pimedus tema ümber sai elavaks, sai perekaks. Põranda alt, seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtavale – nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, värviribasid, helikatkendeid. Ta nägi tuld ja verd, hambaid ja küüsi, sarvi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist ja karjatamist, röökimist ja möirgamist. Nad tulid ja läksid, lähenesid ja kaugenesid, tempasid ja vajusid – kõik need kollitavad kuuldused ja nähtused. Ta märkas tuttavaid nägusid, inimese või looma omi, võõraste kehade otsas, ja tuttavaid kehasid, inimese või looma omi, võõraste liikmete küljes. Ta märkas liikmeid ilma kehadeta ja kehasid ilma liikmeteta. Ja tontlik valgus, mille paistel ta seda märkas, see tule- ja verekarva silmapilkne valgus, mis võbiseva pimeduse lõhki käristas nagu välk pilve, koondus enne kustumist ise uueks õudseks hirmunäoks – kord irvitavaks, kord õelustavaks, avatud lõugadega, lõgisevate hammastega. Väike Jens Nielsen tõmbas vaiba üle pea, pigistas silmad kinni, siputas ja ulgus valjusti. Aga nad pugesid talle vaiba alla järele, ja vaibaalune sai nii suureks, et nad kõik sinna ära mahtusid, kõik!

Jens värises, külm higi kattis ta keha. Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta vahel otse väsimuse pärast vait jäi. Roidunult, rusuks pekstult. Ja siis tuli ema.

Kui ema üksi tuli, siis võttis ta vaese pojukese sülle, surus teda rinna vastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõõmuliigutusel põhjani välja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, vajutas oma külma ninakese tema kaela vastu ja laskis kõik oma kannatuse sooja soolase veena ema kaela mööda alla veereda – rahulikult, aeglaselt, magusa väsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrva sisse, kui suurt hirmu ta pimedas oli tundnud ja missugused kollid talle kallale olid kippunud ja miks ema ta pimedasse oli jätnud – nii kauaks, nii hirmus kauaks! …