Petersenide kalakeldri kõrval, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsa nurgal, asetseb väike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga viie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees värsket õhku nilpama – kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulises pitsis püstiseisev sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peent raha. Väikest Jenssi huvitab härra Sörenseni vahtimisviis. Härra Sörensen, nokaga laevamehemüts peas, ei vahi nimelt iialgi kauemini ühte külge või ühe inimese poole, vaid ta pisuke kitsas pea nõksub vahetpidamata sinna ja tänna, otsekui ivakesi otsival aral linnul. Iga kõbin, iga varjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelepanemise suunda. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb väike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui härra Sörenseni linnupea jälle keldrisse kaob.

Vastasoleval nurgal on härra Folmer Matthiasseni vürtskauplus. Ka punase peaga härra Matthiassen armastab oma kõverail jalgadel ukse ees seista, kui talle seks vähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all ja Kopenhaageni vinge tuul võbistab terava otsaga punast karvatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ning sügavas mõttes vaatab noor kaupmees üles taeva poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kuidas võib nii väikesel kõverajalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

Mitte kaugel Matthiasseni ärist, viiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, vitsjas neiu, naisterahva-jakkisid, – pluusisid ja – põllesid välja uste külge. Iga kord, kui ta midagi üles on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu –, vahib ta vilksti härra Folmer Matthiasseni poole ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimuse: „Kui tal Matthiasseni-härrale midagi on öelda – miks ta siis ei ütle?”

Aga vaheajal on Petersenide oodatav pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja väike Jens hakkab tulijale oma nõrkadel jalgadel vastu vänderdama. Tulijaid on õigusepärast kaks – kaks ja veel palju rohkem. Nad pöörduvad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastvanker ees, siis Frederik Neble, siis must Nero. Veega täidetud kast aga, see on täis kihisevat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled vangi võtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud irvitamisega, sabaliputavat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrval, nina punane, tuldud teed tagasi joosta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, mustaverd kuivetanud poiss, käänab eide ja taadi vahelt loksuva vankriga läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrval, peatub ning kübara peast võtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnevusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootavad, koguneb ikka rohkem saladusliku vankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlema vanaga ning emaga keldriuksel tänase püügi ja sisseostu üle veel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamise täidab. Nüüd viimaks langeb saladusekate ja kõik põnnikesed seisavad kikivarbail ning ajavad kaelad pikale. Tumehallist veest paistavad ridamisi mustjad pikergused turjad ja liikuvad lõpused välja; siit ja sealt musta mulina seest lööb vahel nagu hõbedast välku. Üks ja teine väikestest uudishimulistest söandab näpuotsa vette pista, et seda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalavankri ümber katkeb alles siis, kui Frederik vankri all rippuva plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab vaatemängu huvitavam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja valab nad ühes veega teise kalavankrisse, mis on tühi. Kuidas nad sabaga üle ämbri ääre salvavad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu löövad, seda kõik on suurepärane vaadata, ja salgakese vadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Väikesel Jensil on see veerand tundi tervest ennelõunast kõige lõbusam.