Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku ja teatab talle võidurõõmul, mida teine isegi juba kuulis. –

Ema pidas Jensi vastu sõna: ei ta võtnud Holgerit ise vastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke mõjus aga temale nõnda, et ta paaril esimesel kuul ühtegi öösist külalist uude korterisse ei toonud, jah, õhtutel üldse väljagi ei läinud. Kuid kolimine oli kulu nõudnud, Jensi uued saapad ja ülikond maksid mitu krooni, laenukassas ootasid mõned pandid intresside maksmist ja vabrikus muutus ajutine tükitöö jälle halvasti tasutavaks päevatööks. Ei olnud midagi parata – Jensine Nielsen puges, kui pojuke oli magama pandud, jälle uulitsale. Mitu ööd tuli ta tühjalt tagasi; siis, ühel laupäevaõhtul, ehtis ta ennast riiete poolest paremini, ülendas oma näojumet punase pulbriga, ja nüüd oli tal õnne. Ta tõi vanaldase, vagusa ja üsna kaine isanda kaasa, kes aga naeratades suure pudeli kollast viina taskust tõmbas, kui neiu Nielsen lambi põlema oli süüdanud.

„Tahaksin teiega laupäeva õhtut pühitseda, preili,” tähendas ta viisakalt oma põriseva bassihäälega, „mu eit pahandas mind kodus.”

Vaevalt oli väike Jens, keda mõlema tulek unest oli äratanud, võõra häält kuulnud, kui ta nagu ettekavatsetud nõu järgi vihast meeleavaldust alustas.

„Mees, mine ära!” hakkas ta voodist karjuma, ”mees, mine kohe ära!”

Jensine külaline sai üsna kohmetuks. „Ma ei teadnud, preili või proua, et teil –”

„Ärge pange teda tähele,” kuulis Jens ema ütlevat, „unise lapse jonnakas tuju! Küll ma ta varsti vaikseks saan.”

Kuid sellega valas ta ainult õli Jensi tulde. Poiss pistis ulguma, jalgadega trampima, sõimama, ja kui ema talle meelitades ja musutades karbikese kompvekke pihku surus, viskas ta selle patsti põrandale. Tema üleannetus ulatus lõpuks nii kaugele, et ta voodist välja ronis, vaheukse lävele ilmus ja nüüd sealt võõrast meest kõige valjusega ära hakkas ajama. Särgiväel, põsed voolavais pisarais, parem käsi ähvardavalt üleval – nõnda seisis ta kohkunud külalise ees, kes ei teadnud, kas kahmata kübara järele või jääda paigale. Võõras tegi siis katset sõbrustamisega ja pakkus talle raha. Jens lükkas raha põlastava käeviskega tagasi. Kui vaenlane teda sülle tahtis tõsta, põgenes ta pimedasse tuppa ja sängi tagasi, kus ta kauakestvasse nutuhoosse sattus. Viimaks küsis ta emalt juua. Ema pilgutas külalisele silma, valas viinapudelist õlleklaasi pooleli ja jootis märatsejat magusa likööriga.

Nüüd tuli rahu majasse. Märatseja jäi magama nagu nott.

Kui ema võõraga voodisse heitis, riivas ta pilk tummaks tehtud rebelli. Selle kahvatanud põskedel siretasid veel mõned hõbedased mässuviha piisad.

Muidugi ei näinud pisike kiusupunn asjale põhja – seks oli ta liiga noor. Teda haavas ainult, et tema ema vastu oli lugupidamatust üles näidatud. Ja et need võõrad mehed, keda ema endale külalisteks tõi, selleks põhjust andsid, siis püüdis ta neid põhjuseandjaid, kellega ta pealegi ema õrnust pidi jagama, ära peletada. Et emal raha tarvis oli, seda ta mõistis, ja et võõrad mehed emale raha kinkisid, sellega oli ta nõus. Aga et nad ema juures magamas käisid, mis emale sõimunime tõi – nime, mida teistel emadel ei olnud, selle nähtuse vajadus ei mahtunud Jensile kuidagi pähe. Miks ei võinud nad emale raha anda ilma temal külaliseks ja tema juures magamas käimata?

Asjamõiste, nagu see Jensi ajus asus, tuli järgmisel päeval kuuldavale, kui ema talle öise üleannetuse eest manitsevaid etteheiteid tegi. Poisike, kelle pea joodud alkoholi tagajärjel terve hommiku valutas, alustas sellest hoolimata emaga kräbedat vaidlust.