«Jaa, ma olen õigusteaduse kandidaat.»

«Ning tahate saada ka veel praktiliseks arstiks?»

«Nimelt.»

Stella Riesemann oli Bergmanni lähenemisel, mis tuli kogemata nii soovitud silmapilgul, astunud Kurbatovist veidi eemale, kuid mitte nii kaugele, et ta nende vestlust poleks kuulnud. Nüüd ta nihkus, tuska nähtavasti unustades või maha surudes, temale jälle ligemale.

Heinrich Bergmann piilus kõrvalt noore neiu poole, pilgutas talle silma, ja see nagu kadedusse kastetud, kokkupitsitatud muie, mis roomas ta ilusa, rõõsa näo üle, näis Stella-preilile ütlevat: «Ega see kõik tõsi ole, mis ta lobiseb! Hoopleb ainult ja püüab meile imponeerida!» Andrei Petrovitši poole pöördudes pajatas aga hästikasvatatud korporant niisama viisakal kui uskuval toonil:

«Ja missuguse ameti valite endale kord tegelikuks elukutseks, härra Kurbatov? Ühe või koguni kõik korraga?»

«Seda ma ei tea,» vastas Andrei Petrovitš. «Mul pole viisiks oma tulevikku kindlasti ärapiiratud, ette valmis sepitsetud plaani pigistada. Ma arvan ainult, et ma kogutud teadust nii ühes kui teises kutses võin tarvitada, pidades neid kas ükshaaval või korraga.»

Nüüd arvas preili Stella Riesemann parajaks sõna võtta, sest ta tundis, et tema äkitselt tulnud vaikimine kippus kahtlaseks minema. Tema silmadel oli kummaline väljakutsuv läige, kui ta ütles:

«Kas poleks aga tulu, mida soovite teistele ja iseendale saavutada, suurem, kui oleksite uurinud ainult ü h t e teaduseosa ja pühendaksite edaspidi enda ka ainult ü h e l e elukutsele, oma jõudu õppides ja pärast töötades killustamata?»

Andrei Petrovitš pööras täie näo noore neiu poole, vaatas silmapilgu vaikides talle otsa ja ta pilgust paistis nagu meelehea rõõmlik kuma.

«Teistele saadetav tulu on minu arvates seda suurem, mida rohkem ma ü l d i s e l t tean, mida vähem ühekülgne ma olen. Mida enam mul on p a l j u d e l e anda, seda parem. Ma tahaksin olla ennem halb advokaat ja halb arst kui elu ja inimeste halb mõistja, kui halb nõuandja ja halb arvustaja. … Mis aga puutub minu isiklikku tulusse, siis oleks aineliselt mulle muidugi kasulikum ühtainust ametit põhjalikult mõista ja teda killustamata jõul põhjalikult pidada. Aga ma pole midagi vähem kui praktiline inimene, preili Riesemann, ja see tuleb minu teadmisest, et ma ka praktiline ametipidaja ei suuda olla. Mul puudub meelekindlus, vastupidavus, kannatus elada ühele ja samale kutsele, teha ühte ja sedasama, mõelda ühe ja sama asja peale, jääda eluajaks ühe ja sama naha sisse. Ma suudan rohkesti tööd teha, aga mitte alati sedasama tööd. Kui arst või advokaat tunneksin varsti kadedust puuraiuja või katusetõrvaja üle ja ma jätaksin oma ameti kus tühi ja läheksin nende juurde töösse.»

«Kuid mitte jäädavalt,» naeris Stella – jah, ta võis juba jälle naeratada!

«Ei, mitte jäädavalt.»

Teist korda luuras Heinrich Bergmanni silm noore neiu poole ja ta seekordne naeratus ütles selgesti: «Püüab ennast huvitavaks teha!» Kuid seekord ei pannud Stella tema pilku ega naeratust tähele, tal oli tegemist ainult Andrei Petrovitšiga.

«Kuidas juhtusite vaimulikku akadeemiasse, härra Kurbatov?» küsis ta.

«Sinna pandi mind.»

«Pandi?»

«Jaa. Minu isa oli kõrgem vaimulik ja ta soovis, et minagi saaksin niisuguseks. Ma püüdsin tema soovi täita, sest ma armastasin teda.»

«Tulevane elukutse teile aga ei meeldinud?»

«Ma ei tahtnud saada ühekülgseks.»

«Ja siis tegite isa soovi vastu?»

«Jaa.»

«Pärast isa surma?»

«Ei, tema eluajal. Ta andis mulle andeks.»

«Ja kui ta seda mitte poleks teinud?»

«Ma oleksin oma otsuse juurde jäänud. Mul polnud elada mitte isale, vaid iseenesele ja tulevasele kaasmaailmale.»