Andrei Petrovitš ja Eberhard lähenesid vaheajal terrassile, kus vanemad härrad kahes lauas oma preferansipartiid olid lõpetanud. Nad istusid sigareid imedes punšiklaaside juures ja vaidlesid suure õhinaga mängu möödunud käigu üle, kusjuures üks ühe ja teine teise eksitusi ja sissekukkumisi heasüdamliku pilkega püüdis näägutada. Kes neid eemalt nägi ja kuulis, ilma vaidluse sisu tundmata, pidi arvama, et nad mõnd ülitähtsat probleemi arutavad: nii põnevil olid nende näod ja nii elav nende kätevehkimine. Kõigist erutatud häältest üle käis üks kergesti kähisev, madalamail toonidel urisev bassihääl, mille rasvast, pigistatud kõla Andrei Petrovitš mõne minuti eest juba oli kuulnud, kui Eberhard teda esimesel puhul härra Riesemanni juurde oli tahtnud viia.

«Papa, härra Kurbatov on siin.»

Härra, keda Eberhard papaks nimetas, istus viini tugitoolis, seljaga tulijate poole. Andrei Petrovitš nägi esiotsa ainult tema vägevat härjaturja ja tema lühikest, jämedat, lihavat kaela, mis ilma nähtava vaheta arenes võrdlemisi väikeseks ümmarguseks peaks nagu ümarikuks tahutud palgiots. See pea oli kaetud tihedate, masinaga nudiks pöetud valgete karmide harjas-juustega ning mõlemad kõrvad kiindusid nii väga pealuu külge, nagu oleksid nad sellega kokku kasvanud. Pikkamisi, kangelt, nähtava raskusega pöördus see huvitav pea ühes temaga seoses oleva hiigelturjaga veidi ümber, aga ainult nii kaugele, et Kurbatov võis näha üksnes härra Riesemanni poolt nägu. Viimane oli paks ja verekas ning lühikeseks, otsast teravaks lõigatud valge habemega piiratud.

«Tere tulemast, noormees!»

Ja vabrikant Riesemann sirutas, ilma ülestõusukatset tegemata ja nähes ainult Kurbatovi varju, oma lühikese jämeda käsivarre suure tursunud käega, mille esimeses sõrmes hiilgas päratu paks pitserisõrmus, hooletult võõra poole.

Andrei Petrovitš ei võtnud seda kätt vastu. Ta astus härra Riesemanni ette, vaatas talle näkku ja ütles: «Minu nimi on Andrei Petrovitš Kurbatov.»

Vaevalt oli härra Riesemann võõrale pilgu heitnud, kui ta oma väljasirutatud jalad tooli alla tõmbas, nagu inimene, kes tahab üles tõusta. Ta ei tõusnud aga sedapuhku veel mitte, vaid kuna ta pilk kiiresti ja segaselt Kurbatovi nägu tunnistas, tuli ta suust pooltahtmata röigatav hüüd:

«Näh, see ju vanem härra! … Rõõmustab väga … minu nimi on Riesemann … vabrikant Riesemann …»

Ja pakkudes võõrale uuesti kätt, mis nüüd vastu võeti, ajas ta enese pahema käe toetusel toolilt üles, aga ainult pooleldi, et pealegi sedamaid jälle tagasi vajuda. Vahest oleks vabrikant Riesemann, olles Kurbatoviga nelja silma all, täiesti ja sirgelt püsti tõusnud, aga seltskonna nähes pidas ta niisugust viisakust inimese vastu, kes tuli temale palgaliseks, kellele ta reisiraha oli saatnud, nähtavasti kõlbmatuks.

Vabrikant Riesemann jäi aga ainult nii kauaks oma poja tunniandja ette istuma, kui just vaja oli, et seltskonnale näidata, et ta vahet mõistab teha enese ja selle palgalise vahel. Siis tõusis ta võrdlemisi väledasti, ja kui ta Kurbatovit oli teiste lauas istuvate härradega tutvustanud, hakkas ta koguni Andrei Petrovitši käsivarrest heldesti kinni, ning valitsema pannes lahke, lõbusa peremehe heatujulist kõnetooni, ütles oma iselaadi vene keeles:

«Lähme kahekesi veidi jalutama, härra Andrei Petrovitš; viige mind ära sellest kelmide seltskonnast, kus mul täna jälle nahk üle kõrvade tõmmati. Kas teate – inimene võib pankrotti jääda nende võrukaeltega mängides! Täna jälle kolm rubla trallis! … Tulge, härra Andrei Petrovitš, ma seltsin meeleldi a u s a t e inimestega.»